Seisused
Sandra Jõgeva, Kaarel Sammet
Skulptuur, ruumiinstallatsioon
Draakoni galerii
2008
Pressiteade
Seisused kaotati Eesti Vabariigis Põhiseadusega juba 1919. aastal. Maaseadus oli võõrandanud aadelkonna ja kiriku suured maaomandid.
Ometi kuuleme uues Eesti Vabariigis (pärast Nõukogude Liidust iseseisvumist 1991. aastal) pidevalt juttu varakapitalismile omastest teravatest seisusevahedest, klassi- või kastiühiskonnast.
Seisusevahed ei ole tekkinud ega teki üksnes ühe rahvuse sees, vaid ulatuvad tervete riikide, rahvaste või lausa kontinentide üle. Ladina-Ameeriklasi ja Ida-Euroopa inimesi, kes lähevad tööle ametikohtadele, mida rikkad läänlased peavad liiga vähe prestiižikaks, raskeks ja/või rahaliselt ebapiisavaks, koheldakse teenindajate-teenritena ning neile omistatakse omadusi, mis on sajandeid olnud iseloomulikud madalamate klasside esindajatele – teadmatus, salatsemine või laiskus.
Seisused kujutab pseudomonumente mõningatele pigem hägusatele ja varjatud seisuse esindajatele, keda võib kohata tänapäeva Eesti linnades, alevikes ja külades. Kui vaadelda mõnd aega tänaval mööduvaid inimesi, märkab kohe klassikuuluvuse märke, nii varjatuid kui ka teadlikult demonstreeritavaid.
Tüüpe kaardistades leian vastavalt kas konkreetse seisuse autentseid esindajaid või mudeleid, kes vastavad kõigile vajalikele kriteeriumitele.
Kipsijäljendid võetakse inimeste nägudest, kehadest ja kätest ning valatakse klaaskiu- ja plastvaikvormidesse. Tulemus meenutab pronksmonumentidele sarnaseid monumente. Nad kannavad oma seisusele omaseid riideid; nii riided kui ka kujud on täielikult kaetud pronksvärvi pihustusega.
Näitus Seisused on justkui monument Eesti ühiskonna praegusele arenguetapile, üleminekuperioodile, kus paljud üritavad näida paremate, rikkamate ja edukamatena, kui nad tegelikult on, mõned on olukorraga leppinud ja teised on kaotanud igasuguse lootuse ühiskonda tagasi pääseda. Mudelid on valitud esindama vanuserühma ja sotsiaalset kihti, keda nad tegelikult esindavad. Neile endile on need pseudomonumendid mõeldud.
Foto: Jaan Klõsheiko
| Pressiteade |
| Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammeti ühisnäitus “Seisused” Hobusepea galeriis, 13.03.2008-24.03.2008Kolmapäeval, 12.03.2008 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Sandra Jõgeva (1976) ja Kaarel Sammeti (1976) ühisnäitus “Seisused”. Nagu kirjutavad kunstnikud näituse kaassõnas, kujutab näitus endast omamoodi pseudomonumente. Eesti kaasaja ähmaste piiridega ja varjatud seisustele, kelle esindajaid kohtab linnades, alevikes ja külades iga päev. Vaadates mõnda aega tänaval möödujaid, võib märgata nii varjatud kui ka teadlikult demonstreeritavaid klassikuuluvuse märke. Seisused kaotati Eesti Vabariigis juba 1920. aasta Põhiseadusega, 1919. aasta Maaseadus oli võõrandanud aadelkonna ja kiriku suurmaaomandi. Ometi räägitakse uues Eesti Vabariigis varakapitalistlikult järskudest seisusevahedest, klassi- ja kastiühiskonnast. Kui kastiühiskond on oma olemuselt ontokraatia, kasti sünnitakse, see on paratamatu; siis seisusteühiskond on meristokraatia ehk siis teenetel põhinev. Seisuste vahel liikumine on raske, aga võimalik. Uusaegses klassiühiskonnas aga on klasside vahe varanduslik, sul kas on või ei ole ja seda kõige laiemas määratluses. Kas ja kui palju inimesed oma klassikuuluvusest teadlikud on, sõltub riigist ja ühiskonnast. Eesti on vaimselt kahtlemata lähemal Ida-Euroopale kui Lääne-Euroopale, kui eliit välja arvata, klassiteadlikusest ei ole siin palju märke. “Prole” ja “pööbel” on tugeva negatiivse hinnanguga sõnad ning edukultus on vaieldamatu ja vaesus häbiasi. Seetõttu on raske hinnata, millisesse klassi kuulub näiteks mujal vaieldamatult keskklassi liige olev, aga siin madalalt tasustatud, vaesepoolne kooliõpetaja. Tänapäeval liigub kogu maailm vaikselt eemale vabaduse-võrduse-vendluse ideaalile allutatud atomaarsest mudelist, kus ühiskond koosneb põhiolemuslikult võrdsetest indiviididest, kelle üle valitsevate seaduste ülesandeks on seda võrdsust kaitsta. Paraku on kadunud demokraatiaideaalide eelsete ajastute pakutav tervikpilt ning arusaam kohast, kohustustest ja vajalikkusest. Demokraatia levik toob kaasa järjest suurema individualismi ning nägemuse, et tegemist on üksikisiku saatusega, mille ühisosa sootsiumi kui tervikliku organismiga vaevalt tajutakse. Orgaanilise mudeli suunas liikumisest aga annavad tunnistust vaba tööjõuturg, mis tekitab migratsiooni ning tervete tööstusharude kiiret ümberpaiknemist vastavalt kohalikele palkadele. Inimestele, kes tänu sellele on tihti väga raskes ja keerulises olukorras, on aga maast-madalast sisendatud, et nad on teistega võrdväärsed, kordumatud indiviidid ning kõik sõltub nendest endast. Avatav näitus on omalaadne monument ühiskonna praegusele arenguetapile, üleminekuperioodile, kus paljud üritavad näida paremate, rikkamate ja edukamatena kui nad tegelikult on, leppinud olukorraga või kaotanud igasuguse lootuse ühiskonda nö tagasi pääseda. Pressiteksti koostamisel on kasutatud Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammeti projektikirjeldust Näitus jääb avatuks kuni 24.03.2008. Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Norfolier AS. Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium. Suured tänud: Eike Eplik, Berit Talpsepp, Hannes Starkopf, Ain Nurmela, Triinu Jürves, Marje Mee, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Allan Tõnissoo, Villu Jõgeva, Ants Torim Modellid: Malle Jürves, Okym Reem, Jaan Klõsheiko, Jekaterina Novosjolova, Kuldar Ebruk Soengud: Anu Aaremäe Muusika: Andrus Elbing, Okym Reem |
