Isiknäitus galeriis Grace Exhibition Space New Yorgis
2009.a. juunis
Foto: Krista Sokolova
Pressiteade:
SANDRA JOGEVA
[TALLINN, EESTI]
“HUMAN TOUCH, DIVINE TOUCH”
Reede, 12. juuni – reede, 19. juuni
13.00–20.00
Neljapäevast pühapäevani
PERFORMANCE JA INSTALLATSIOON: SANDRA JOGEVA
Sandra Jogeva loomingu läbivad teemad on religioon ja S&M. Tegu on iseenda allutamisega kõrgemale jõule – olgu selleks domina või Jumal ise. Tegu on kõrvalekaldumisega ühiskonna normidest kas oma usuliste veendumuste või seksuaalse orientatsiooni kaudu.
Performance’itega installatsioon “Human Touch, Divine Touch” põhineb Sandra Jogeva kaheaastasel kogemusel professionaalse dominana:
Mina olen domina, sina oled klient. Mina olen psühholoog, sina oled patsient. Mina olen sinu abielunõustaja, sinu valitseva või karmi ema sümbol (keda sa ihaldad, kuid ei saa omada, sest sul pole lubatud teda puudutada). Kuid kui sa koged füüsilist valu, eritab su aju endorfiine ja adrenaliini ning nende kemikaalide koosmõjul tunned end väga kohalolevalt ja elavalt, kõrgemal probleemidest, mis sind muidu vaevavad. Nii nagu loodus on ette näinud. Ja seetõttu veedad sa oma lõunapausi minu seltskonnas. Pärast seda lähed kontorisse ja tunned end imeliselt lõõgastunult ja enesekindlalt. Õnnelikult.
Ma ei loo enam kunagi inimestega sellisel alusel kontakti.
Mille pärast on mul isegi pisut kahju.
– Sandra Jogeva, november 2006
Sandra Jogeva www.hot.ee/cnopt
SANDRA JOGEVAST
SANDRA JOGEVA on esinenud rahvusvaheliselt performance-rühmaga Pink Punk, muu hulgas Judson Memorial Churchis New Yorgis 2003. aastal ja Grinnell College’is Iowas, samuti Clevelandi Performance Art Festivalil Ohios. Ta on rahvusvaheliselt esinenud ka rühmadega Non Grata ja CNOPT ning osalenud grupinäitustel üle Euroopa ja Uus-Meremaal.
Sandra Jogeva www.hot.ee/cnopt
Näitusel “Human Touch, Divine Touch” esitletud videod
- “The News”. 2007. u 2 min
Filmitud New Yorgis 2005. aasta septembris, see video oli osa minu isiknäitusest “Ars Longa” Tallinna Linnagaleriis 2007. aasta lõpus. - “The Gauntlet”. 2007. u 6 min
See on fotoaparaadiga jäädvustatud dokumentatsioon, mis koosneb tuhandetest kaadritest performance’ist, mille ma esitasin Tallinna Kunstihoone näituse “Seksiturg” avamisel – näitus rääkis prostitutsioonist.
– See põhines minu kaheaastasel kogemusel dominana ja oli ühtlasi irooniline vastus näituse hariduslikult ja poliitiliselt korrektsetele eesmärkidele. Iga mees, kes avamisele sisenes, sai piitsahoobi kaheksalt dominana riietunud noorelt naiselt. - “Vox Dei: Karaoke Version”. 2007. u 3 min.
Mõnda aega huvitasin ma end lühidalt usukultuste ja äärmuslike kristlike koguduste vastu. Üks perekond Lõuna-Eestis üritas päästa mu hinge, kasutades meetodina “keeltega rääkimist”. Minu salvestus on transkribeeritud rahvusvahelisse foneetilisse tähestikku. Minu kavatsus on, et see toimiks omamoodi õpetusmaterjalina neile äärmuslike rühmituste liikmetele, kes ise keeltega rääkida ei oska. Olen seda videot kasutanud mitmel “Speaking in Tongues” karaokeperformance’il Alytuses Leedus, Berliinis ja Tartus. - “Talk Show”. 2008. u 7 min.
See on dokumentatsioon samanimelisest performance’ist, mille esitasin Tallinnas Diverse Universe performance-festivalil Art Containeris koos performance-rühma Cnopt liikmetega. Tegu on lavastatud jutusaatega, kus erikülalised (kunstnik Bermudalt ja tõeline Briti 1960ndate armastuse-põlvkonna laps) arutavad narkootikume, vanemlust, konservatismi ja hipiliikumise ideaale.
Under my Skin (Sandra Jogeva kunst) – Marcus Williams
Sandra Jogeva kunst uurib väljaütlemata territooriumi, mis peitub püha ja labase; algelise iha ja neuroosi; popkultuuri ja igaviku vahel. Tema looming on äärmusliku kõrvutamise kunst – pidev otsing võimatu kokkupuutepunkti järele tänapäeva tarbimishedonismi esteetika ja arhailise inimliku igatsuse vahel. See on religioosse ajaloo nahaaluse plekituse “näksimine”, mis on Pierre Cardini jaki all vaevu varjul.
Kaevates mütoloogia, poliitilise ajaloo ja kultuuritraditsiooni kihte, õnnestub Jogeval järjekindlalt külvata näriva kahtluse seemne – vihje, et miski pole päris korras.
Tema koostööprojektide PinkPunk ja AvanGard performance’id ja sotsiaalsed sekkumised on häbenematult kasutanud mitmesuguseid tänapäeva naiseliku seksuaalsuse stereotüüpseid märke, mis publikut selgelt häirivad. Teoses “Fair Deal” kerjavad “glamuurseisse” printsessikostüümidesse riietunud kaunid kahekümnendates eluaastates tüdrukud raha, hoides silte kirjaga “Andke meile raha, me oleme ilusad”. See lihtne žest näib kommenteerivat, et ilu on kultuuris, mis on üleujutatud lõputute ideaalse naiseliku ilu kujutistega, naise jaoks kõige olulisem omadus. Kuid lihtsuse mulje kiuste vihjab kerjamistegevus, et ilu polegi tegelikult väärtuslik omadus – pigem tingimus, mis kutsub esile kaastunnet, heategevust ja meeste kaitseinstinkti.
“I Could be your Mother” teoses on kaks naist riietunud provokatiivsetesse kostüümidesse, mis on hübriid prostituudist, võimukalt riietatud naisjuhist ja eksootilisest linnalinnust. Inimeste jälitamine tänaval ja nende pritsimine võltsitud rinnapiimaga rõhutab teose pealkirjas peituvat viidet emadusele. See satiiriline žest torkab tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas emaduse alahindamist, eriti “Cosmopolitani” ajakirja naiseliku seksuaalsuse kuvandi ja “Sex and the City” tüüpi kolmekümnendates aastates karjäärinaiseliku elu tahtliku segunemise kaudu – mõlemad vastuolus emaduse nõudmistega, kehastades just seda kahekümne esimese sajandi evolutsioonilist dilemmat. Kaebused kallite ülikondade piimaplekkide üle tõlgendavad end peenelt varjatud hirmuna sublimeeritud oidipaalse emotsiooni ees. Ülikonna kandja jaoks, kes on korraga nii tugev tähistaja kui ka võimu tähistaja, tekitab sügava rahutuse see, kui temast saab ohver ründajale, kes on riietunud ta korporatiivseks vastaseks, kasutab relvana ema hoolitsuse olemust ennast ning on samal ajal seksuaalselt dünaamiline.
Viimased soolotööd liiguvad avalikust sfäärist eemale, intiimsemale emotsionaalsele territooriumile. Glamuurinukkude kerjamisest tekkiv segane kaastunne või ema-litsi sublimeeritud oidipaalne õudus nihkuvad sügavalt sisemiseks ärevuseks. Teos “Last Time I fell in Love with Somebody, I Developed a Rash from the Nervous Tension” tuletab kuidagi meelde meditsiiniajakirjade fotosid kõhetunud anoreksiaohvritest, kes kaovad lootusetus eksiotsingus täiusliku keha järele. Samal ajal näib lööve olevat armastuse saavutamatute standardite neurootiline kõrvalprodukt, ilma milleta valitseb fotolt vaatava tüdruku jaoks haigus.
“Guestbook of the Heart” paljastab täitmata kvoodi – veel ühe läbikukkumise, kus märgistatud keha on anum, mis ootab täitumist. Kogu naudingu noore naise kehas kõrvetab karm, loomalik märgistus.
Nagu need tõesed lood kustumatust eksistentsiaalsest igatsusest, mis jäädvustavad pooleteise aasta pikkust dominakogemust ja mähivad end kõige aistilisemasse ja ihaldatuimasse toidusse (anekdoodid, mis on jäädvustatud šokolaadipaberitele teoses “Dominatrix; she’s a rainbow”), kasutab ka Jogeva looming ära tänapäeva kultuuri hapruse ja läbilaskvuse ning inimese algelise vajaduse – tungides naha alla nagu eksinud silikonitükk odavast ebaõnnestunud rinnaimplantaadist.
Marcus Williams on Uus-Meremaal tegutsev kunstnik, kuraator ja fotograafia dotsent.
SUUNAD:
J-M-Z rong Flushingu või Myrtle’i peatusesse
ja kõnni Flushingust 3 kvartalit itta
või Myrtle’ist 3 kvartalit läände
aadressile
#840 Broadway, 2. korrus (Ellery St. ja Park Ave. vahel)
sissepääs alkoholipoest vasakul – helista ülemist uksekella
täpsemate juhiste jaoks helista: (646) 578-3402
