Installatsiooninäitus „Seitse surmapattu“ tegeleb võimupositsioonide ning inimsuhetesse kätketud pingetega kunstimaailmas. Eesti kunstimaailm on siinkohal mudel. Olen viimased aastad kritiseerinud meedias (erinevate väljaannete arvamusartiklites, aga ka sotsiaalmeedias) kunstimaailma rahastamist ning praegu, 30 aastat pärast taasiseseisvumist kinnistunud hierarhiaid ja vaikimisi aktsepteeritud võimuvahekordi kunstis.
Paraku on välja kujunenud nii, et kunstnik kui loovisik on langenud selle hierarhia põhja: temale jäävad kõikvõimalikest ressurssidest, mida jagatakse riiklikest vahenditest, vaid pudemed. Kunstnik peab tegema oma tööd kas tasuta või sümboolse tasu eest, vabakutselisena olema suure tõenäosusega ilma haigekassata.
Samal ajal töötavad institutsioonides Eesti keskmise palga ja sotsiaalsete garantiidega inimesed, kellele läheb rõhuv enamus kunstile jagatavast rahast. Iroonilisel kombel täidab nende institutsioonide programme nende samade ühiskondlikult äärmiselt haavatavas olukorras olevate kunstnike looming.
„Seitse surmapattu“ illustreerib olukorda, mis on mul isiklikult tekkinud, kuna olen ülalkirjeldatud süsteemselt vastuolulisele ja ebaõiglasele olukorrale kunstimaailmas avalikult tähelepanu juhtinud. Mulle ei ütle pärast neid väljaastumisi enam tere väga mitu juhtivate kunstiinstitutsioonide kõrgel positsioonil töötajat. Nende hulgas on Tallinna Kunstihoone direktor, selle endine kuraator, Kultuuriministeeriumi kunstinõunik, Kulka komisjoni endine liige… Olen neid isikuid pildistanud avalikel üritustel (suured näituste avamised, kunstnikuvestlused…) selja tagant. Igale fotole lisandub lühike tekst, mis kirjeldab probleemi olemust.
Seitse torti, fotod ja tekstid söödaval vahvlipaberil.
Eksponeeritud: Pärnu Fotofest 2020; Solarise galerii, Tallinn, 2020.
