The Ranks/ Seisused
The Ranks
Sandra Jõgeva, Kaarel Sammet
Sculptures, room installation
Draakon Gallery, Tallinn
2008
Seisused
Sandra Jõgeva, Kaarel Sammet
Skulptuur, ruumiinstallatsioon
Draakoni galerii
2008
Hierarchical ranks were abolished in Estonian Republic by the Constitution dating back to the year 1919. Rural code had alienated the land properties of the nobility and church.
However, still in the new Estonian Republic (since gaining the independence from the Soviet Union in 1991) we constantly hear about harsh differences in ranks typical to early capitalism, about class – or caste society.
The differences of ranks have arisen and arise not only within one particular nationality, but rather cover entire countries, nations or even continents. Latin-Americans and Eastern-Europeans who go to work at positions the rich Westerners consider not prestigious enough, tough and/or financially not sufficient, are taken as service providers-servants and are attributed with characteristics that have throughout centuries been typical to representatives of lower classes, such as ignorance, secrecy or laziness.
Ranks depicts pseudo-monuments to some rather blur and hidden representatives of ranks that can be witnessed in the cities, towns and villages of today’s Estonia . If one looks at the passers by on the street (s)he immediately notices signs of belonging to a certain class, both hidden and consciously demonstrated.
By charting the types I accordingly find models who are either authentic representatives of the particular rank or from among models who respond to all the necessary criteria.
Gypsum impressions are taken from the people’s faces, bodies and hands that are cast into glass fiber and plastic resin moulds. The result resembles monuments similar to bronze monuments. They are wearing clothes typical to their rank; the clothes as well as the statues are entirely covered with bronze spray paint.
The exhibition Ranks is as if a monument to the phase in the development of Estonian society, to the transition period where many are trying to look better, wealthier and more successful than they in fact are, some have come to terms with the present situation and others have lost all hope to ever make their way back to the society. Models have been chosen to represent the age group and social layer they actually represent. They are the ones these pseudo-monuments are meant for.
Photo: Jaan Klõsheiko
| Pressiteade |
| Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammeti ühisnäitus “Seisused” Hobusepea galeriis, 13.03.2008-24.03.2008Kolmapäeval, 12.03.2008 kell 17.00 avatakse Hobusepea galeriis Sandra Jõgeva (1976) ja Kaarel Sammeti (1976) ühisnäitus “Seisused”.
Nagu kirjutavad kunstnikud näituse kaassõnas, kujutab näitus endast omamoodi pseudomonumente. Eesti kaasaja ähmaste piiridega ja varjatud seisustele, kelle esindajaid kohtab linnades, alevikes ja külades iga päev. Vaadates mõnda aega tänaval möödujaid, võib märgata nii varjatud kui ka teadlikult demonstreeritavaid klassikuuluvuse märke. Seisused kaotati Eesti Vabariigis juba 1920. aasta Põhiseadusega, 1919. aasta Maaseadus oli võõrandanud aadelkonna ja kiriku suurmaaomandi. Ometi räägitakse uues Eesti Vabariigis varakapitalistlikult järskudest seisusevahedest, klassi- ja kastiühiskonnast. Kui kastiühiskond on oma olemuselt ontokraatia, kasti sünnitakse, see on paratamatu; siis seisusteühiskond on meristokraatia ehk siis teenetel põhinev. Seisuste vahel liikumine on raske, aga võimalik. Uusaegses klassiühiskonnas aga on klasside vahe varanduslik, sul kas on või ei ole ja seda kõige laiemas määratluses. Kas ja kui palju inimesed oma klassikuuluvusest teadlikud on, sõltub riigist ja ühiskonnast. Eesti on vaimselt kahtlemata lähemal Ida-Euroopale kui Lääne-Euroopale, kui eliit välja arvata, klassiteadlikusest ei ole siin palju märke. “Prole” ja “pööbel” on tugeva negatiivse hinnanguga sõnad ning edukultus on vaieldamatu ja vaesus häbiasi. Seetõttu on raske hinnata, millisesse klassi kuulub näiteks mujal vaieldamatult keskklassi liige olev, aga siin madalalt tasustatud, vaesepoolne kooliõpetaja. Tänapäeval liigub kogu maailm vaikselt eemale vabaduse-võrduse-vendluse ideaalile allutatud atomaarsest mudelist, kus ühiskond koosneb põhiolemuslikult võrdsetest indiviididest, kelle üle valitsevate seaduste ülesandeks on seda võrdsust kaitsta. Paraku on kadunud demokraatiaideaalide eelsete ajastute pakutav tervikpilt ning arusaam kohast, kohustustest ja vajalikkusest. Demokraatia levik toob kaasa järjest suurema individualismi ning nägemuse, et tegemist on üksikisiku saatusega, mille ühisosa sootsiumi kui tervikliku organismiga vaevalt tajutakse. Orgaanilise mudeli suunas liikumisest aga annavad tunnistust vaba tööjõuturg, mis tekitab migratsiooni ning tervete tööstusharude kiiret ümberpaiknemist vastavalt kohalikele palkadele. Inimestele, kes tänu sellele on tihti väga raskes ja keerulises olukorras, on aga maast-madalast sisendatud, et nad on teistega võrdväärsed, kordumatud indiviidid ning kõik sõltub nendest endast. Avatav näitus on omalaadne monument ühiskonna praegusele arenguetapile, üleminekuperioodile, kus paljud üritavad näida paremate, rikkamate ja edukamatena kui nad tegelikult on, leppinud olukorraga või kaotanud igasuguse lootuse ühiskonda nö tagasi pääseda. Pressiteksti koostamisel on kasutatud Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammeti projektikirjeldust Näitus jääb avatuks kuni 24.03.2008. Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Norfolier AS. Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium. Suured tänud: Eike Eplik, Berit Talpsepp, Hannes Starkopf, Ain Nurmela, Triinu Jürves, Marje Mee, Rene Reinumäe, Maigi Magnus, Allan Tõnissoo, Villu Jõgeva, Ants Torim Modellid: Malle Jürves, Okym Reem, Jaan Klõsheiko, Jekaterina Novosjolova, Kuldar Ebruk |
