Pink Punki performance (Sandra Jogeva, Kristin Kalamees, Margus Tamm)
2004
Berliin
2005
Auckland, Uus-Meremaa
Reykjaviki lähedal, Island
Demilitariseeritud tsoonis
Sandra Jogeva ja Margus Tamm rühmast PinkPunk/Avangard viibisid Uus-Meremaal Aucklandi Rahvusvahelisel Kunstifestivalil AK05. Festivali raames toimus Gus Fisher Gallerys ülevaatenäitus nende loomingust, mille kuraatorid olid Robin Stoney ja Marcus Williams, ning kaks tänavaperformance’it.
Üks neist, “I Could be your Mother”, esitati Aucklandis koostöös Uus-Meremaa kunstnike Bek Coogani ja Norah Aartiga. Naised olid riietunud provokatiivsetesse kostüümidesse, mis on hübriid prostituudist, võimukalt riietatud naisjuhist ja eksootilisest linnalinnust. Inimeste jälitamine tänaval ja nende pritsimine võltsitud rinnapiimaga rõhutab teose pealkirjas peituvat viidet emadusele. Piimast rünnakut aimamatu avalikkuse vastu teravdab veelgi “peosaja” Margus Tamme jagatud tasuta visiitkaart kirjaga… “I Could be your Mother” – žest, mis on pigem seotud äri kui emadusega.
See satiiriline žest torkab tänapäeva kapitalistlikus ühiskonnas emaduse alahindamist, eriti “Cosmopolitani” ajakirja naiseliku seksuaalsuse kuvandi ja “Sex and the City” tüüpi kolmekümnendates aastates karjäärinaiseliku elu tahtliku segunemise kaudu – mõlemad vastuolus emaduse nõudmistega, kehastades just seda kahekümne esimese sajandi evolutsioonilist dilemmat. Oma linnasaaklooma jahtides on “Mother” performance’i naiste kiskjalik käitumine kooskõlas nende kostüümidega. Performance’is häbenematult kasutatud naiseliku seksuaalsuse stereotüüpsed märgid häirivad avalikkust selgelt, eriti (kuigi mitte ainult) meessoost “ohvreid”. On lõbus spekuleerida, kas väga valjuhäälsed protestid kallite ülikondade võimalike piimaplekkide vastu ei ole tegelikult peenelt varjatud hirm sublimeeritud oidipaalse emotsiooni ees. Ülikonna kandja jaoks, kes on korraga nii tugev tähistaja kui ka võimu tähistaja, on mõistetavalt häiriv saada ohvriks ründajale, kes on riietunud ta korporatiivseks vastaseks, kasutab relvana ema hoolitsuse olemust ennast ja on samal ajal seksuaalselt dünaamiline. Muidugi ei sooviks PinkPunki kunstirühm kunagi kedagi häirida, olles tagasihoidlikud kommenteerijad. Ent just see ebamugav ruum seksuaalsuse ja emaduse vahel teebki teose nii kriitiliselt kaasahaaravaks. Vaataja, ja veelgi enam vastumeelne linnaprotagonist, on sunnitud silmitsi seisma korporatiivse võimu esteetika libidinaalse reaalsusega.
Iha ja võimu vahelist suhet uuritakse taas teoses “Fair Deal”, mis esitati AK05 raames ja ka Parlamendihoone ees Uus-Meremaa pealinnas Wellingtonis. Kui liigud lähemale sellele rumalale värvipahvakule halli kiviseina taustal, näed Beki ja Sandrat printsessikostüümides, üks punases ja teine valges. Nad hoiavad silte kirjaga “We Are Pretty Give Us Money”. Lihtne žest – “Fair Deal” näib kommenteerivat, et ilu on kultuuris, mis on üleujutatud lõputute ideaalse naiseliku ilu kujutistega, naise jaoks kõige olulisem omadus. Kuid lihtsuse mulje kiuste vihjab kerjamistegevus, et ilu polegi tegelikult väärtuslik omadus – pigem tingimus, mis kutsub esile kaastunnet, heategevust ja meeste kaitseinstinkti.
Neis kahes glamuurseks ehitud muinasjututegelases, kes seisavad tuulistel parlamendiastmetel, on omamoodi paatost – justkui tegelased mingis kummalises Disney-versioonis Harry S. Trumani dokumentaalfilmist (tema oli USA president, kes lõi sõjajärgse majanduse päästepaketi “Fair Deal”); võttepaik viitab mitmesugustele seadusandlikele vahenditele, mille eesmärk on kaitsta rõhutud “vähemusi” – või naiste puhul “enamust”.
Performance’ilt lahkudes, olles mütsi münti visanud, ei saa vaataja jätta tundmata end kergelt petetuna, justkui oleks heategevus pettus, justkui poleks see üldse heategevus. Võib-olla polegi teosel tegelikult mingit feministlik-monetaristlikku agendat ning see ütleb lihtsalt: hea väljanägemine on lahe, füüsilise ilu kõrge väärtus on korras ja kõige eest, millel on kõrge väärtus, tasub ju maksta? Nagu Sandra ütles vestlusõhtul Gus Fisher Gallerys… “Inimesed teevad seda iga päev”.
Teisalt võib petetuse tunne tuleneda sellest, et oled kuidagi ostnud end sisse soolisesse võimuvõitlusesse, mida sina (kui oled mees, nagu mina) oled kaotamas. Need “peaaegu kolmekümneaastased” printsessid ei palu raha, nad nõuavad seda. Pole mõtet oodata hiilgavas soomusrüüs rüütlit, andke lihtsalt raha, härra, me oleme selle ära teeninud.
Sarnane libe autoripositsioon paistab kehtivat ka videoinstallatsiooni “The Bomb” puhul Wellingtoni galeriis “Enjoy”. Sisenedes ei saa vaataja jätta end rahustamata nostalgiliste, osalt leinavate, osalt fantastiliste klaverakordide poolt, mis moodustavad projektsiooni helitausta. Need lõputult korduvad viis-kuus klaverinooti, mis meenutavad mõne holokausti-teemalise dokumentaalfilmi taustamuusikat, on tegelikult tugevalt abstraheeritud variatsioon Michael Jacksoni loo “Earth Song” avaakordidest. Projektsioon ise koosneb erinevates paikades tehtud paigalseisvatest kujutistest, mis moodustavad tausta põlvekõrgusele “tuumaseene” mudelile. Justkui õõnestamaks selle kujutise õõvastavat tähendust, on asi kitš – radioaktiivne Pavlova (kultusliku Uus-Meremaa köögi besee-kook); jälle tuleb meelde Disney… see on radioaktiivsete sademete versioon “Fantasiast”. Nagu armas albiino-opossum (Austraalia kukkurloom, mis Uus-Meremaale sattununa hävitab kohalikku loodust), korraga armas ja ometi äärmiselt hävitav, purskab “The Bomb” välja glamuuriajakirja stiilis suplusneiu jalgade vahelt, meenutades täiega suurt macho-vannimulli, mis sulandub vahutavatesse vahu- ja aurupilvedesse. Ühes teises kaadris tabatakse Margus Tamm tollis, tema enda üllatus on sama suur kui ametnike oma, kui “The Bomb” tema kohvrist välja hüppab; üks vanaproua avab oma korteriukse ja leiab “The Bomb’i”; sealsamas on see jälle stiilse disaineriboksi kaminasimsil, ilusas suveaias; siluetina vastu laada-päikeseloojangut. Seksikas, ülemaailmne, trendikas ja tervislik – “The Bomb” on täiuslik kingitus, aiaskulptuur või elutoa vestlusteema.
Tuumasõda on olnud võimalik, lõplik, apokalüptiline oht juba nii kaua, et avalikkus ei suuda seda enam tõsiselt võtta. Tuumaseen võib nüüd olla võimas kultuuriline sümbol, ikoon. Miks siis mitte teha väikeseid “suveniirseeni”, mis näeksid head välja sinu elutoas või tagaaias?
Aga mis on see kujutis otse vanni-vempluste ja aiakaunistuse vahel? Kas see on meie kaisus pomm kalmistul? Ja pärast “House and Garden” sisekujundusajakirja pommi – klassikalises utoopilises Nõukogude monumendis.
“Nõukogude propaganda kujutas Ronald Reaganit kurjana, nii et meile, algkooli-
lastele, tundus ta olevat marutõbine hullumeelne, kes tahtis maailma hävitada. Ta
oli meie lapsepõlve koletis. Meie hirmunud õpetajad ütlesid meile… et
tuumasõda algab enne, kui te suureks kasvate”.
AvantGard 2004
See teos on irooniline kommentaar aastakümneid kestnud tuumaohu-hüsteeriale ja üleskasvamisele eelseisva tuumakatastroofi varjus. Uus-Meremaa publiku jaoks on sellel paradoksaalne omadus tulla “teiselt poolt” – “raudse eesriide” tagant. Muidugi olid alati just vene hullud need, kes ähvardasid planeeti, sel ajal kui meie vaatasime pilte Ronniest, kes ratsutas Camp Davidis lääne sadulas, või tema käärsoolevähi ultraheli-pilte.
“The Bomb” on eriti terav kunstiteos just Uus-Meremaa jaoks; siin oli suhe tuumarelvadega hoopis teistsugune kui Euroopas või Ameerikas – geograafiline eraldatus külma sõja peamistest areenidest võimaldas ajastu kohta ebatavalise idealismi. Riikidevaheline vastasseis USA tuumarelvastatud sõjalaevade ja Uus-Meremaa toonase peaministri David Lange keeldumise vahel neile juurdepääsu anda tuli pärast proteste, mille käigus blokeeriti Aucklandi sadam täielikult eraaluste poolt. Inimesed, kellel paate polnud, ehitasid parvesid, ning peagi otsustas tolleaegne Tööpartei valitsus moodustada maailma esimese tuumavaba riigi. Ameeriklased ei kinnitanud ega eitanud tuumarelvade olemasolu oma laevadel ja allveelaevadel ning need keelati seetõttu ära. Sama valitsus jätkas järeleandmatut protesti Prantsuse tuumakatsetuste vastu Vaikses ookeanis. Aucklandi sadama kasutamine Greenpeace’i baasina selle desarmeerimiskampaania kõige radikaalsemas faasis viis asjad tipphetkeni ning tõi kaasa Uus-Meremaa ainsa rahvusvahelise terrorismijuhtumi. Prantsuse sõjaväe korraldatud “Rainbow Warriori” pommitamine uputas Greenpeace’i lipulaeva ja tappis ühe meeskonnaliikme. Prantsuse ebaõnnestunud operatsiooni (mõlemad pommitajad tabati) pälvinud meediatähelepanu ei suutnud takistada Muroroa puutumatu korallatolli rüvetamist. Nii et näete, “The Bomb” aiakaunistusena tüüpilises subtroopilises Aucklandi aias esitab väga spetsiifilisi väljakutseid.
Eelistades samuti mitte “kinnitada ega eitada”, väldib PinkPunk/Avangardi looming, ehkki kõrgelt poliitiline ja sotsiaalselt kaasav, enamiku polemistliku kunsti ühemõõtmelisust. Kuigi selle post-nõukogulikud, Ida-bloki päritolu esteetilised vihjed ja kontseptuaalsed mured on äratuntavad, õnnestub teostel ületada piirkondlikult keskendunud identiteedikunsti tüüpilised mured ning esitada ideid, mis võivad panna mõtlema kõiki vaatajaid ja osalejaid. Kui pistad mündi glamuurse printsessi kerjamismütsi, vaatad hüpnotiseerituna “armsa apokalüpsise” saatvat kinomuusikat, või saad näkku pritsi emapiima, kui jalutad aktsiabörsile futuuriturul mängima, mõistad, et siin on läbiv teema. See, et muinasjutuprintsessid, maa-rinna-toitmise naturalistid ning sõjalise tasakaalu kaudu saavutatud rahu maa peal – kõigil neil on utopismi varjund ning et PinkPunk/Avangard suhtub sellesse äärmiselt skeptiliselt.
Marcus Williams on Aucklandis elav kunstnik ja õpetaja.
Fotod performance’ist Uus-Meremaal: Marcus Williams
